|
so:text
|
Kaks päeva enne abordile minekut ja päev enne, ku ma pidin Helsingisse põgenema, tuli kindral Talvela tapanipäeva pidu. Me läksime sinna käsikäes ja armastuses. Veetsime pika õhta ja ma nägin, ku Kolonel jahtis esteks kindrali nõo tütart, kes oli vaevalt kakskümmend, ja käis teda sial kardina taga käperdamas. Seejärel vaatas ta mind ku prassiv kangelane, kes piab vihast võitlust impotentsiga. Ma tänasin kindralit ja lentsisin lööduna ja solvatuna üksi koju. Kolonel tuli mulle järele ja sai mu meite verandal kätte. Ta rebis mul palitu seljast, viskas mu põrmandule ja lõi rusikaga näkku. See paar minutit kest silmapilk tundus mulle pikem ku kogu senine elu kokku. Ta kägistas mind nii, et ma kaotasin meelemärkuse. Mu viimane mõte oli, et nüid tuleb surm. Kolonel tagus mind jalgadega kuni laps tuli ära. Ku ma siis lebasin keset suurt vereloiku, riided lõhki kistud ja ilma meelemärkuseta, kutsus ta takso, mis viis mind aiglasse. Sial ärkasin ma järgmisel ommikul ega tund ennast ära. Ma olin taht Koloneli õnnelikuks teha, aga kukkusin armetul kombel läbi. (et) |
