|
so:text
|
Mõne aja pärast mööda Järvevana teed Lasnamäe poole sõites ja püüdes kõigest väest mitte liiga palju kiirust ületada, mõtles ta, mis Kärdiga ometi juhtuda võis. Oli ta ju alati väga emotsionaalset tüüpi inimene olnud, ent enesetapukatset poleks Sofia temalt küll ealeski oodata osanud. Teha midagi nii koletut lihtsalt selleks, et endale niiviisi kellegi tähelepanu tõmmata - sest ilmselgelt oli ta seda teinud just Markuses süütunde tekitamiseks - see oli lihtsalt niivõrd haiglane, et sellele mõeldes läks Sofial süda pahaks. Ja ta ei tundnud ennast enam sugugi süüdi, Kärdi meeleheitlik tegu oli tema südametunnistuse ootamatult puhtaks pesnud. Kui inimene on omadega niivõrd sassis, mõtles naine, ja nii hullusti kellegi külge klammerdub, siis ei saa mitte keegi teine tema probleemides süüdi olla. (et) |
