|
so:text
|
Jah," vastas Valdar. "See kindlus ongi karm koht. Karm isand ja ta külmad, jahedate kätega tütred, kõik nuhkimas nagu mägrakoerad. Seepärast saatsin ma kirjadega sinu, mitte kellegi teise." Ta sirutas selga ja vedas väsinult käega üle näo. Ka noorisand Valdaril endal ei olnud viimatisel ajal kergeid päevi palju olnud. "Ja ometi võtsin ma oma jaheda emanda just selle surnud kivist maja ja nende väljade pärast seal ümber. Ja linnade ja jõgede pärast - ja isegi selle pärast, et tema isa on karm isand. Sest ma võtan alati heal meelel väljakutse vastu. Mida on võita, kui raskusi pole? (et) |
