|
so:text
|
Inimene, keda tema aja ja koha standardid ei toeta ning kes seetõttu on paljalt naeruvääristamise tuulte kätte jäetud, on Euroopa kirjanduses unustamatult üles joonistatud Don Quijote kujus. Cervantes võttis ikka veel abstraktselt austatud traditsiooni ja .suunas sellele muutunud praktiliste standardite rambivalguse ning tema vaesest vanast mehest, ühe teise põlvkonna romantilise rüütellikkuse ortodokssest toetajast sai kohtlane tegelane. Tuuleveskid, millega Don Quijote piigivõitlust pidas, olid olnud äsja kadunud maailma tõsised vastased, aga nendega piigivõitluse pidamine ajal, mil maailm neid enam tõsiselt ei võtnud, oli jampsimine. Ta armastas oma Dulcinead rüütellikkuse parimate traditsioonide kohaselt, aga selleks hetkeks oli moes juba armastuse teistsugune versioon ning tema kirglikkust loeti hullumeelsuseks. (et) |
