|
so:text
|
Imelik on see haigla elu, mõtlesin. Olen ise varem oma sõpru ja tuutavaid vaatamas käinud, alati sai haiglasse sisenetud mingi ängistustungdega, palatis püütud vaikselt rääkida, enamjagu üpris tõsine oldud või siis kunstlikult üritatud tõsta teise tuju, mis pidi ju kõigi loogikareeglite järgi olema halb ning rusutud – seda halvem ja rusutum, mida raskem oli inimest tabanud haigus. Siin me nüüd lamasime ise: kolm meest on kaotanud jala, Kuivik käib juba kakskümmend aastat oma haavandites ja paisetes jalgadega haiglate vahet, miilitsavolinikul on mõlemad jalad kubemest kandadeni lõhki lõigatud ja mul endal tohutu pikad haavad kõhus. Aga kui keegi neist südamlikest ja osavõtlikest naistest, kes meid külastamas ja lohutamas käivad, näeks meid omavahel, ei usuks ta vist oma silmi. Lõõpi, aasimist ja anekdoote, lagisevat naeru kuuleb meil igatahes sada korda rohkem kui kaeblemist ja ohkeid. Ausõna, kui meie naised teaksid, võib-olla ei ruttaks nad nii püüdlikult ja ohvrimeelselt meid külastama, ei tassiks meile siia head ja paremat kokku, ei loobuks paljudest huvitavatest käikudest meie heaks... (et) |
