|
so:text
|
Kui aga maa ei ole kuiv, vaid mitmepäevasest sajust üleni turdunud, tee vedelaks läinud ja laiali valgunud, ning vaevalt alanud päev kohe pimenema hakkab, siis on lahtisel küüdivankril sõitmine mitte üksnes piin, vaid ka kangelastegu, kuigi kannatliku meelega Ilja Nikolajevitš siingi endale meeldiva tegevuse leidis: ronis vankrilt maha, sirutas jalgu, tegi kätega rootsi võimlemisharjutusi, aitas kutsaril vankrit läbiligunenud savist välja tirida. Säärased sõidud kestsid rohkem kui tunni, rohkem kui päeva. Kuid halbade ilmade ajal läbipääsmatutest teedest ei kõnelnud need numbrid midagi, samuti ka ängistavaist ööbimistest umbses, mahorkasuitsust tulvil postitares, lutikate karja keskel lavatsil, ja lehkavast vinast. Kõige rohkem piinasid Ilja Nikolajevitši haisud. Hinganud päeva jooksul sisse värsket osooni, nautinud täiel rinnal värsket õhku, tundis ta otse füüsilist surutust, kui ta tarre ööbima asus. Tema postimees, tulnud sisse ja löönud risti ette ikooni poole kummardades, hakkas end kohe riietest lahti harutama, võttis rihma vöölt, tiris ligedad saapad jalast, tundis soojusest nagu õnnest rõõmu. Ta sai sooja isegi lutikate puremisest, nagu ta kunagi Ilja Nikolajevitšile oli seletanud, sellepärast, et "lutikas paneb vere käima", halb raske lehk aga tema jaoks "pole kedagi". Kuid Ilja Nikolajevitš ei rebinud saapaid jalast, sest siis sai kiiremini ja kergemini uuesti välja trepile minna ning öist värsket jahedust sisse hingata, nii nagu mõned teised harrastavad paberossisuitsu sisse tõmmata. Niisiis olid need ööbimised, isegi kui väsimus jalust maha niitis, Ilja Nikolajevitšile kõige suuremaks piinaks, eriti esimestel aastatel. Ja isegi talvisel ajal, umbe tuisanud hangedes, kui jäätunud kinnas käes kõmises, vurrud ning habe aga võisid iga hetk murduda nagu härmatanud oksakesed lumekoorma all ja läbi nende oli isegi raske rääkida, ka siis pelgas ta öömaja. (et) |
