|
so:text
|
Kunstmalid silmade läbbi sedasamma rõmo tevad, mis illus musika kõrvade läbbi, kes säherdust penemat maitsmist mõistavad," kirjutas Johann Voldemar Jannsen 1871. aasta Postimehes Johann Köleri maalidest. Maalikunst oli eestlastele veel võõras ja Johann Kölerit tunti kodumaal rohkem kui rahvuslikku aktivisti ja talurahva õiguste eest seisjat kui tsaaririigi pealinnas elavat kuulsat ja edukat eesti kunstnikku. Vähe sellest, veel ei olnud isegi kindel, mismoodi hakatakse eesti keeles nimetama seda miskit, mis oli elust enesest kontsentreeritum, ilusam või veidram ja suutis panna vaatajat üllatuma, hämmastuma, imestusest või pahameelest ahhetama. Saksapärasel "kunstil" seisis alles ees rebimine soome "taide" ja eesti "võidega". Kõik-kõik oli veel lahtine. Kõik-kõik oleks võinud minna teisiti. Kohaliku kultuuriloo jaoks polnud veel sugugi otsustatud, et tähistamaks toda kummalist, võõrast – ning ennekõike pillavalt ebapraktilist – nähtust jääb peale too kummaline, võõras sõna. Kunst. Weil ich das kann. Võide. Sest ma võin. Ent eesti keeles ka, sest mul on see võim või see vägi. Võidenäitus. Võidekriitika. Eesti Kaasaegse Võide Muuseum. VÕIDE.EE. (et) |
