|
so:text
|
Mingil hetkel jõudis tema kätte kord Riia kolleege tervitada, Betti tassis nurgast sisse suure punaste lintidega tsellofaani pakitud lillekimbu, Vana Tallinna pudeli, Silueti-pataka ja karbi kristallvaasiga, aga korralikku kõnet ta pidada ei suutnud, sest selleks ajaks olid nad söönud head-paremat, maitsnud Riia palsamit, šampanjat, veine, ning Betti tundis õudusega, et mõte on lõtv ja laialivalguv. Ta jahus midagi saldejumsist kui lätlaste sümbolsõnast eestlaste kõrvus, tõstis klaasi Riia Moemaja ja Rigas Modese ning nende juhtijannade terviseks ning hüüdis kõige lõpuks totralt Saldejums! nähes otsekui läbi udu endale otsa vaatavaid Läti naisi - oma otsest kolleegi, kahvatut peatoimetajat ja joviaalset direktrissi, nägi nende jahmunud ilmeid, kuulis Jeva ja Baiba naeruturtsatusi ja vajus oma toolile, piinlikkusest täiesti kaineks saanuna. Nüüd töötas mõte küll, nüüd oleks Riia kolleegidele nii palju olulist ja toredat öelda olnud, aga see ei huvitanud enam kedagi. (et) |
