|
so:text
|
Kord 1930-ndate aastate lõpul seisis vene luuletaja Anna Ahmatova ühe Leningradi vangla väravate ees ootejärjekorras, et külastada oma vangistatud poega. Üks kaasootajaist esitab talle küsimuse: "Kas seda suudate kirja panna?" Ja luuletaja vastab: "Suudan." Siit saab alguse ta "Reekviem", üks mõjuvamaid tänapäeva kannatuslugusid, kuigi see on väike lehekülgede arvult ja tagasihoidlik vahendite kasutamisel... Reekviem, surnumissa, ei ole ju ainult kaebus, vaid ka palve, mida saadab kindel usk ja lootus. See on pühendatud surnutele, aga Ahmatova on laiendanud selle ka elavaile surnutele, kes vaevlevad nõukogude vanglais, või kannatavad ja ootavad väljaspool, selles suures vanglas, mille moodustab kogu riik. Poeemi lähtekohaks on autori ja ta perekonnaliikmete saatus, aga see saab miljonite saatuste võrdkujuks. Ahmatova oli kord olnud noor, kõigi poolt austatud luuletaja, kes teenis puhast kunsti, "kena pilkaja, kõigi sõprade lemmik", mitte ainult lootustandev, vaid juba suurimate hulka kuuluv luuletaja vene parnassil. Kuigi ta ei läinud kaasa revolutsiooniga ja enamluse ideoloogiaga, keeldus ta minemast eksiili, kantud mingist müstitsistlikust, võiks öelda eht venelikust kannatuste otsimise ja eneseohverdamise tungist, mis meile tuntud juba Dostojevskist saadik. Ja kannatused ei lasknud endid kaua oodata. Juba aastal 1921 lasti maha ta abikaasa, luuletaja Gumiljov. Ta sõbrad kadusid üksteise järel vanglaisse, lõpuks ka ta ainus poeg. (et) |
