|
so:text
|
Vana praosti lambukesed olid alandlikud inimesed. Kui nad hiljem selle õhtu peale tagasi mõtlesid, ei tulnud kellelegi neist iial pähegi, et nende ülev hingeseisund neist enestest tuleneda oleks võinud. Nad mõistsid, et neile oli osaks saanud see lõputa arm, millest kindral Løvenhjelm rääkinud oli, ja nad isegi ei imestanud selle asjaolu üle, sest see oli vaid nende alalise lootuse täitumine. Selle maailma lühised pettekujutelmad olid nende silme ees hajunud kui suits ja nad olid näinud universumit nii, nagu see tegelikult on. Neile oli antud üks tund aastatuhandest. (et) |
