|
so:text
|
Mehel oli tönts, palju näinud, aga tõenäoliselt vähe taibanud nägu. Küllap seegi on vist punakaardis olnud, mõtles Matti. Kuigi sellest kõigest sai juba aastaid, libises mõte võõrast meest kohates alati sellele. Sellele ja kättemaksuvaimule. Ta isegi oli võõras mees, aga talle tundus, et on külas ja selles ametis pool elu veetnud, sest ta oli hõlpsalt kohanev inimene. Edule, kas või alles koitvale edule oligi nii lihtne järele anda. Ja aeg oli alati soodus, kui seda uskusid. Ta oli oma masinaäri suurel määral juhuse läbi alustanud, tõsi küll, arvestustele tuginedes, kuid ka trotsist, ja alles nüüd hakkas ta mõistma, et tal oli või vähemalt varsti on tohutult õnne. (et) |
