|
so:text
|
Sügisene Moskva, teadagi, pole kuigi kena; kui veel september on selge ja puhtas kuivas õhus heliseb kõlavalt tema hääl — kaubitsejate hõiked, kes on oma müügilauad üles seadnud lausa peelekividele piki kõnniteed; raudrehvidega rataste mürin munakivisillutisel; nelikümmend korda neljakümne kiriku vastastikune helin, millesse seguneb leierkasti nukrat kääksumist sissesõitnud hädavarese käe alt, kes keerab ja aina keerab pooleldi murdunud vänta; kordan, kui september on Moskvas veel selge ja kõikjal alles virvendavad valged sedelikesed akendel ja väravaalustes, et "asemekoht välja üürida", "tuba ära anda, sealsamas ka kapp ja riidevarnad", siis november oma paduvihmadega on peletanud tänavalt kõik müütajad ning kojamehed, ajanud need sügavale väravaalustesse; ududega nagu vatiga mähkinud kinni kirikukellade kuldse kumina, influentsaga lõpetanud vaese itaallasest leierkastimehe elu ja väga karmilt talitanud valgete sedelikestega. (et) |
