|
so:text
|
Iga vaim, kes läbi maailma kulgeb, sõrmitseb käegakatsutavat ja rikub muutlikku ning on lõppeks tulnud vaatama, mitte ostma. Nõnda kantakse kingi ja istutakse patjadel ning jäetakse viimaks iga asi sinna, kus see oli, ja vaim liigub edasi, nii nagu tuul haarab viljapuuaias maast lehti, nagu poleks maailmas muid rõõme peale pruunide lehtede ja nagu tahaks ta end kaunistada, riietada, polsterdada tolmustest pruunidest õunapuulehtedest rüüga, ning viskab need kõik siis majaseina äärde hunnikusse ja läheb edasi. (et) |
