|
so:text
|
Nii pea, kui naistegelane siseneb mõnda juttu, mille kirjutasid need säravad, enesekindlad 20. sajandi mehed, kaldub autor vaatama teda jääkülma silmaga. Kirjeldades tema väljanägemist viisil, millega mina, kes ma kasvasin üles naiskirjanikega kogu nende õrnuses, uhkuses ja lugupidamises naisekehade vastu, ei olnud üldse harjunud. See kuulus Raymond Chandleri rida – rida, mida ma iseenesest nii säravaks pidasin? "See oli blondiin. Blondiin, keda nähes lööb piiskop augu vitraažaknasse. (et) |
