|
so:text
|
Kas te mäletate, millest me ennist rääkisime, kuidas verised, õudsed asjad on vahel need kõige ilusamad?" küsis ta. "See on väga kreekalik mõte, ja väga sügav. Ilu on õud. Mida tahes me nimetame ilusaks, me väriseme selle ees. Ja mis võiks olla veel õudsem ja ilusam, kreeklaste või meiesuguste hingede jaoks, kui kaotada täielikult enesekontroll? Heita endalt viivuks eksistentsi ahelad, teha lõpp meie sureliku mina õnnetule olemasolule. Euripides kirjeldab menaade: pea kuklas, kõri tähtede poole, "rohkem kitse kui inimese moodi". Olla täiesti vaba! Muidugi on võimalik neid destruktiivseid kirgi välja elada ka vulgaarsemalt ja vähem tõhusalt. Aga milline nauding on need ühe hooga valla päästa! Laulda, karjuda, keset ööd metsas paljajalu tantsida, surelikkusest sama vähe teadlik kui loom! Need on võimsad müsteeriumid. Sokumöirged. Maa seest pulbitsevad meejoad. Kui oleme oma hinges piisavalt tugevad, võime loori eest rebida ja sellele alasti, õudsele ilule otse silma vaadata; anda end jumalale õgida, alla neelata, lasta oma kondid segi paisata. Et ta meid seejärel uuesti sündinuna välja sülitaks. (et) |
