|
so:text
|
Tähtis oli ainult see, et nüüd oli kõik jälle hästi. Bertrande oli elus ja terve ning nende juures tagasi. Katerina lootis kogu südamest, et ehk ei tekitanud juhtunu talle jäädavat psüühilist traumat. Nelja-aastase puhul võis ju olla võimalik, et mõne aasta pärast pole tal sellest kõigest enam kuigi palju meeles. Enda suhtes Katerina sääraseid lootusi ei hellitanud. Tema ei saanud seda ealeski unustada. Magava lapse kollases talvekombinesoonis käest kõvasti kinni hoides mõtles Katerina, et ilmselt jääb teda elu lõpuni kummitama unenägu, kus ta seisab vihmasajus keset tühja tänavat ja hüüab oma tütre nime. (et) |
