|
so:text
|
Kas ma siis ei teadnud seda oma kaunitest elukogemustest – kui kirkaks, kui juhmiks teeb kirg! Kui palju tsiviilaega kulub seksi meenutamisele. Ega midagi haaravamat elus ei ole ka, miski pole nii dolce kui need juhmistavad mõtted. Ekstaas ja meenutus, ja ekstaas. Elektriimpulsid ja kehavedelikud. Midagi nii liigutavat annab välja mõelda. Ja kas ekstaas, tippelamus mitte ei käigi selline. Endast väljas olek. Eristused kaovad, tipus, kõige õrnemas kohas, paradiisis ongi ainult veel nüri nüri nüri ere valgus lained eredus. Imeline, juhmistavalt kirgas valgus Beatrice silmadest! (et) |
