|
so:text
|
Oroonoko palus, et käskjalg oma käskijale sõnumi vastu viiks ning talle kinnitaks, et kättemaksul ei olnud nende vahel kohta, ja kui olekski, oleks kurjategija hoopis prints ja tema surm oleks õigustatud ja oleks noorusest hoolimata talle paras, ning prints jätaks rahumeeli oma osa aupaistest noortele, kellel veab paremini ja kes seda jumalate kinki rohkem väärt on. Et sellest päevast peale ei tõsta prints iialgi relva, ei tõmba vinna vibu, vaid pühendab oma elu vääritud riismed ohetele ja pisaratele ning mõtleb lõppemata sellele, miks tema käskija ja vanaisa pidas kõige Imoinda nooruse, süütuse ja kauniduse juures vajalikuks ta siit ilmast minema saata. (et) |
