|
so:text
|
Ühtäkki oleksin tahtnud suruda pea oma hõimu matriarhi vanasse rüppe, kaevuda sügavale vanadesse tavadesse, teha end udusulekübemeks ja piiksuda nagu kosklapoeg pesas. Küsida, kuidas ta oli kõik need aastakümned murdumata vastu pidanud. Kuidas jaksanud kasvatada oma järglased üles hurtsikus, mida talvel küttis vahtrasiirupi keetmise ahjust tehtud kamin. Elanud üle sotsiaalmaakrite solgutused, loomakarjana kokku aetud ja internaatkooli viidud lapsed, kes tulid tagasi võõrastena ja oma nime kaotanutena, pekstud, ärakasutatud rüblikutena ega osanud enam rääkida oma keeles ega öelda oma nime. (et) |
