|
so:text
|
Ja nii läkski Margaret sallidega koormatuna alla, hingates sisse nendest õhkuvat vürtsikat idamaist lõhna. Kuna Edith magas ikka veel, palus tädi tal olla mannekeeniks, kelle peal salle demonstreerida. Margaret kandis ühe isa kauge sugulase surma tõttu musta siidikleiti; ehkki keegi seda ei märganud, tõstis neiu pikk, hästivormitud keha ometigi esile suurepäraste sallide ilusaid pikki volte, samal ajal kui Edithit oleksid need pigem lämmatama kippunud. Margaret seisis vaikse ja passiivsena otse kroonlühtri all ning lasi tädil sallide volte sättida. Kui tal kästi ennast pöörata, nägi ta end aeg-ajalt kaminasimsi kohal rippuvas peeglis ning naeratas oma peegelpildile — tuttav kuju printsessi rõivastes. Ta puudutas õrnalt enda ümber rippuvaid salle ning nautis nende pehmust ja säravaid värve ja tundis päris suurt mõnu sellest, et teda nii uhkelt ehiti — ta nautis toimuvat nagu laps, vaikne rahulolev naeratus huultel. (et) |
