|
so:text
|
Tavaliselt korratakse nagu mantrat, et on vaja ainult eestikeelset terminoloogiat, aga küsimus ei ole üksiksõnades, vaid vaimses tervikehitises, mis on igas keeles pika aja jooksul erinevalt kujunenud. Valides keele, valitakse mõtlemistraditsioon. Angloameerika artiklitraditsioon juurdub skolastikas, saksa monograafiatraditsioon juurdub humanismis jne. Tänaseni on akadeemilistest tekstidest näha, millised kultuurid tegid omal ajal renessansihumanismi läbi, millised mitte. Kuna eestikeelne ülikool saab juba saja-aastaseks, on meil kujunenud haruldane võimalus, et pole fataalset vajadust ühelegi traditsioonile alluda, vaid on võimalik neist väljaspool seistes proovida sünteesida viljakamaid jooni ja luua midagi uut, aga tingimata eesti keeles. Näiteks inglise keeles pole kunagi võimalik astuda ladina tüvedest välja, see on raske isegi siis, kui püüda kasutada ainult anglosaksi sõnatüvesid. Ent seetõttu on nende kreeka filosoofia tõlked fataalselt skolastilised. Selliseid probleeme aga eesti keelel ei ole – kreeka mõttega saab suhelda loomulikult. (et) |
