|
so:text
|
Poola talurahvas pidas parimateks leiva hapendamise nõudeks isadelt ja isaisadelt pärituid, kuna need olid leiva hapendamisega harjunud ja juba teati, "kuidas tainas nendes elab". /---/ Leivanõul oli aukoht talupojatoas. See asetses pühakupiltide all pingil. Üldse kohtlesid poolakad leivanõu nagu elusolendit: oli molde, mis armastasid külma, teised jälle sooja, ühed suhtusid ükskõikselt mürasse, teised nõudsid rahu, igal olid oma harjumused. Leivaküna võis laenata ainult päikesepaistelise ilmaga, mitte kunagi aga öösel, "et ta end ei külmetaks. (et) |
