|
so:text
|
Meie abiellumisele eelnes juba tuttav pikk ja emotsionaalne vaidlus emaga. Me soovisime ilmalikku tseremooniat, ei mingeid külalisi ega mingit pidu. Me olime sotsialistid, kommete suhtes küll sallivad, kuid mitte mingi kombetalitus ei olnud meile kohustuslik. Me ei soovinud ega vajanud religioosset laulatust. Kuid ema teatas mulle kindla sõnaga, et ilmalik laulatus viiks ta hauda, et ta peaks kohe Milwaukeest ära kolima ning et ma häbistaksin kogu perekonda, juudi rahvast rääkimata, kui ma ei abiellu põlise kombe kohaselt. Pealegi, mis see meile teeks? Nõnda andsime Morrisega järele; tõepoolest, mis häda teeks veerand tundi chupa all meile või meie põhimõtetele? Me kutsusime mõned inimesed, ema hoolitses toidulaua eest, ja rabi Schonfeld, üks Milwaukee tõeliselt õpetatud juudi mehi, pidas laulatusteenistuse. (et) |
