|
so:text
|
Igal pool võeti mind kirikumõisates väga lahkesti vastu. Need olid ainsad "saksa kohad", kus ma sees käisin. Sest ehk küll maa mõisaid täis, ei käinud ma neis ometi, osalt sellepärast, et mul tingimata tarvis ei olnud neisse minna, osalt et mulle haiget meelt tegi nende poolt talupoegade rõhumine. Kirikuõpetajad olid erandita õpetatud mehed, pidasid saksakeelseid teoloogilisi ajakirju ja sammusid ajaga ühes. Ka nähti nad jõukalt elavat. Siiski tahaksin ma 1000 rubla palgaga ennem õpetaia Soomes olla kui siin 10.000-lise palgaga, sest vististi sureksin ma, enne kui harjuksin ükskõikselt vaatama mõisnikkude poolt rõhutud rahva elujärge. Talupoegadeks neid küll hüütakse, aga nad on samasugusel seisukorral, kui meil mõisate popsid , jah veel halvemal järjel, sest meie torparitel on ometi lootus aja jooksul elukohta enesele päriseks omandada, aga Eesti talupojal ei ole seda lootust. Nende elumajad on viletsamad kui kõige vaesemal Soome torparil. Ühes kõrtsis tuli mu juurde pooljoobnud talumees ja hakkas tühja-tähja lorisema. Käskisin teda välja minna, juurde lisades, et ma joobnud meest ei salli. Siis hakkas ta nutma ja paluma, et ma seda pahaks ei paneks, sest joobnuks joomine on ainus abinõu, kuidas nad enestele võivad rõõmu hankida "sest kui Roots meid enne orjiks teggi". Vist mõtles mees "rootsiga" saksa rüütleid. (et) |
