|
so:text
|
Siin pole lõhestunud problemaatilisi meeleolusid ega rafineeritud intellektuaalseid targutusi, küll aga elu jätkamise, kasvatamise ning hella hoidmise lihtsat õnne ja vahel ka lihtsat kurbust sel puhul, kui see on takistatud. Nurme luuletuste paremikus inimesed ja asjad ei tundu elavat üksi, omaette, nad on ikka mingis tundetoonitatud seoses. Looduspildid meenutavad tihti atmosfäärikaid maale, kus esemete äärjooned pehmelt üksteisesse sulavad. See ei ole just tavaline meie luules, kus esemed enamasti joonistuvad graafilise selgusega. Nägemispilti tihendavad üsna tõhusalt elamused kompamismeele valdkonnast, olgu siis juttu lammaste aurava villa kuumusest, savist vooliva lapse sõrmede all või noorte armastajate helltasasest sammust. Üldse on luuletuskogus üsna palju juttu pingest, hoost, erutusest. (et) |
