|
so:text
|
Aga kui elu paranes, tundusid asjad keerulisemaks minevat. Kui polnudki muret igapäevase leiva pärast, puudust vaimuvalgusest ega paljudest vaese seisukohalt lausa vürstlikest lõbudest. Kui võis linade vahel magada ja hammaste, keha ja küünte eest hoolt kanda, tulid ka uued mured. Ja kuidas nendel inimestel nõnda vähe lapsi sündis? Kas olid mehed väetimad või naised jahedamad, lihtsalt küllastunud? No aga kõik need pagana kunstid, nii et lõbu jäi paljalt lõbuks! Või ei pakkunud see enam lõbugi? Ja kui siis seeme mõnikord ilusas terves kehas idanema hakkaski, paistis see mõistuse peast võtvat, kuni alles päris viimasel nädalal saabus rahu. Ent see polnud ilus ja tüüne ootus, vaid ainult nüri alistumine. (et) |
