|
so:text
|
Meenus üks teine hommik mere kaldal, tänasega nii sarnane, et tundus, nagu kestaks see lühike interluudium keset liiva ja vett juba kümme aastat: Lüübeki-päevil oli ta käinud kullassepa pojaga Trave suudmes balti merevaiku korjamas. Hobusedki olid supelnud; sadulaist ja tekkidest vabanenud, mereveest märjad, muutusid nad harilikest vaguraist ratsudest iseendi jaoks eksisteerivaiks olendeiks. Ühe merevaigutüki sees oli tardunud putukas. Ta oli vaadanud seda nagu läbi tillukese akna: loomake oli vangistatud maa aegkonda, millele temal polnud juurdepääsu. Ta raputas pead, otsekui tüütut mesilast tõrjudes: nüüd juhtus ta liiga tihti mineviku silmapilke uuesti läbi elama — mitte kahetsusest või igatsusest, vaid sellepärast, et aja vaheseinad näisid olevat mõranenud. (et) |
