|
so:text
|
Mees põrnitses Annabellat. Tema pilgust võis välja lugeda, et tal on raske ettegi kujutada kedagi, kes näeks vähem daami moodi välja ja see põlglik pilk andis Annabellale julgust rääkida. Seistes nii, nagu oleks ta just tõllast välja astunud, ütles ta toonil, mille Rosina oleks heaks kiitnud: "Sellest ei ole midagi, me leiame mujalt öömaja. Tänan teid." Ta noogutas mehe poole, kelle silmad pärani läksid ja suu ammuli vajus. Lisanud: "Kas te oleksite nii lahke ja avaksite ukse," ootas ta, kuni rabatud uksehoidja ta palve täitis ja kõndis välja, Manuel kannul, ning nad läksid tänava lõpuni, enne kui peatusid. (et) |
