|
so:text
|
Nagu niisugustel puhkudel tavaliselt juhtus, tundis Stavia, et ta on muutunud mingi võõra näidendi osatäitjaks, kes ei tea täpselt ei teksti ega sisu ning kes ootab hirmuga lõpplahendust. Kui lõpp üldse tulebki. Seistes silmitsi üllatava ja ettearvamatuga, oli tema harjumuspärane, igapäevane mina sageli täielikus segaduses ega suutnud teha muud kui laval kõrvale tõmbuda, käsi kergelt kulisside poole ette sirutatud, et anda märku teisele tegelasele - sellele Staviale, kes tuleb paremini toime, kellele on antud suurem improviseerimisjõud ja laveerimisoskus, mida nende sündmuste puhul vaja läks. Kui õige tegelane lavale tuli, jäi tema igapäevane mina tagaplaanile vaatama, juhmistatud tundmatu dialoogi ja stseenide keerukusest, millega too teine, too näitlejast Stavia, imekombel toime paistis tulevat. (et) |
