|
so:text
|
Cadfaeli koidukastest märjad ja juba päikesetõusust soojenemas magusjoobnustavalt lõhnavad valdused täitsid ta mõnutundega, mille peale kasin kirik mõnikord kulmu kortsutas, leides sellises puhtas heameeles midagi kahtlaselt patust. Vend Mark, kes koos temaga sellel meelepärasel põllul töötas, tundis teinekord, et peab koos pattudega üles tunnistama ka rõõmud ja vaguralt vastu võtma asjakohase karistuse. Mark oli alles väga noor, tema õigustamiseks leidis ikka vabandusi. Vend Cadfaelil oli rohkem mõistust peas ja ta ei tundnud selliseid sisepiinu. Issanda helded kingitused olid nautimiseks antud ja rõõmu piiramine oleks tänamatus. (et) |
