|
so:text
|
Alates viimasest Lõunapoolusele suundunud ekspeditsioonist seisis aeg tema jaoks paigal. Õigupoolest ta jäigi sinna lumistele avarustele. Jäised tuuled ja polaarööde uduvood pühkisid läbil tema vananeva pea ja seal, kus oleksid pidanud olema kohtumisi paigad perekonna ja sõpradega, olid ainult valged laigud. Lastes ja lastelastes, kes tema ümber sagisid, nägi ta ainult oma seikluslugude kuulajaid. Usalduslik suhe oli tal vaid Nanseni, Andrée, Scotti ja Pieryga, kelle päevikuid ta luges ja kelle mõtted talle omadena tundusid. Koos nendega kandus ta jälle jäämerele, avarustesse, kus oli toimunud tema enda suur kahevõitlus loodusega, Lõunarist pea kohal ja mehemeele käsud südames. Kui ümberringi möllas ülemaailmne tulekahju, oli tema kaugel eemal, valevas pakases, ning teda ei puudutanud ei tapatalgud, pommirünnakud ega põlevad linnad. Tema elas endiselt isiklike kangelastegude ajastus. (et) |
