|
so:text
|
Zenonile tundus tema protsess Gilles'iga mängitud järjekordse kaardipartiina, milles ta kas hajameelsusest või ükskõiksusest alati kaotajaks jäi. Nagu kirevad papitükkidel, mis mänguri laostavad või rikkaks teevad, nii oli ka selle kohtumängu igal kaardil suvaline väärtus; selle reeglite järgi, täpselt nagu blankis või lombres, tuli vastast silmas pidada, kaarte segada ja käest kätte anda, enda omi varjata ning bluffida. Kui keegi söandanukski tõtt rääkida, oleks see kõigile ebameeldiv olnud. Tõel ja valel õieti polnudki erilist vahet. (et) |
