|
so:text
|
Minu õpetamis- ja kasvatamiskohustused ei muutunud hoolealustega harjumisel mitte kergemaks, vaid kujunesid nende iseloomude ilmsikstulekul pigem vaevalisemaks. Õige varsti leidsin, et sõna "kasvataja" on vähemalt minu puhul paljas pilkesõna: mu õpilastel polnud sõnakuulelikkusest rohkem aimu kui metsikul, perutaval varsal. Harilik kartus isa pahura tuju pärast ja samuti hirm karistuse ees, millega ta lapsi enda ärritamise pärast nuhtles, hoidis neid enamasti tema juuresolekul vaos. Tüdrukud tundsid ka ema pahameele ees teatud hirmu ja poisski võis aeg-ajalt preemia lootuses emale meelepäraselt käituda, minult polnud aga mingit preemiat loota, ja mis puutub karistamisesse, siis oli mulle mõista antud, et selle eesõiguse jätavad vanemad endale; ja samas ootasid nad, et mina suudan õpilasi talitseda. Teisi lapsi võib keelata hirm viha ees või innustada heakskiidusoov - neid ei mõjutanud aga ei üks ega teine. (et) |
