|
so:text
|
Alates XIX sajandi rahvuslikkusele rõhuvast kirjanduskäsitlusest unustati renessansiautorite terviklik keele- ja kirjandusarusaam ning autorite loomingus ei peetud enam tundmisväärseks "tagurlikku" ladinakeelset poolt, millega kirjutamisajal oli taotletud ometigi suuremat, üleeuroopalist lugejaskonda ning jäävamat väärtust. Alles viimaseil kümnendeil on Euroopa renessansiautorite ladinakeelseid teoseid siiski tasapisi välja antud ja käsitletud neid kontekstis itaaliakeelsetega. Autorite rahvakeelse ja õpetatud keeltes loomingu vahel on hakatud leidma loomulikke seoseid ning kaht poolt käsitletakse tervikuna. (et) |
