|
so:text
|
Külas olles istus ta alati meeste sekka ja hakkas elavalt juttu vestma. Kuna ta jutt oli ikka huvitav ja täis tuld, siis astusid ka naised lähemale, et teda kuulata, kuid hoidku, kui mõni neist meeste jutule oma sõna sekka poetas. Ta vaatas sellisele segajale lahkelt naeratades otsa, silmis niisugune kelmikas-irooniline vaade, suunurgas kerge värin, justkui tahaks ütelda, et noh, mida nüüd niisugune ka teab, nalja võid sa ju oma vahepistetega teha, kuid su koht on ikkagi seal, kus meeste juttu ei aeta. Samasugune pilk ja joon suu ümber tekkisid ka siis, kui kiideti mõne naise ettevõtlikkust aladel, mis viisid naise tavalistest kodustest askeldustest üldkasulikule seltskondlikule tegevusele. Ta silmad naersid, suunurgad tõmblesid, kuid ta ei haavanud naist ühegi sõnaga. Naised omalt poolt tundsid ka nagu instinktiivselt, et ta neid meestega üheväärseks ei pidanud, ning ei olnud temaga nii vabad nagu ta venna Voldemariga, kes oli sõna tõsises mõttes kõigile seltsimeheks, nii meestele kui naistele ja kelle juures meil naistel polnud tunnet, et tehakse vahet. (et) |
