|
so:text
|
Edith ilmus peaaegu kohe tagumisest võõrastetoast välja, kissitas ja pilgutas tugevama valguse käes silmi, raputas oma kergelt sasitud lokke ja nägi üleüldse välja nagu äsja unest äratatud Uinuv Kaunitar. Isegi tukkudes oli ta instinktiivselt tajunud, et üks Lennoxitest on väärt ülesärkamist, ning tal oli lugematu arv küsimusi kalli Janeti, tulevase meheõe kohta, keda ta polnud veel näinud, ent kelle suhtes ta ilmutas sellist kiindumust, et Margaret oleks võinud ootamatult välja ilmunud rivaali suhtes peaaegu armukadedust tunda, kui tema iseloom selleks liiga uhke poleks olnud. (et) |
