|
so:text
|
Igale tüdrukule valmistab nii suurt heameelt mõte, et keegi mees on võib-olla temasse armunud, ja isegi kui ta ise ei ole armunud, näib, nagu oleks ta seda pisut, ja ta muutub palju kenamaks, ta silmad säravad, samm on kerge, hääl reipam ja õrnem. Enne kui ma kohtasin Albertot, mõtlesin tihti, et jäängi kogu eluks üksi, sest ma tundusin endale nii ilmetuna ja vähe külgetõmbavana, ent kui kohtasin teda ja mulle näis, et ta on minusse armunud, siis ütlesin endale, et kui ma meeldin talle, siis võin ma meeldida ka mõnele teisele, ja miks siis ka mitte mehele, kes rääkis iroonilise ja õrna häälega minu sisemuses. Sel mehel oli kord nii-, kord naasugune nägu, aga tal olid alati laiad tugevad õlad, punased, pisut kohmakad käed, ja tal oli võluv komme minu üle nalja heita, kui ta tuli õhtul meile ja leidis mind tugitoolis istumas ja linikuid välja õmblemas. (et) |
