|
so:text
|
Ent Tarumi Jaak ei teinud sellest väljagi. Pikk ja veidi vimmas nagu ta oli, käis ta oma käimisi ja õiendas oma õiendamisi, kuni ajaski hobuse tare ette ja ladus lastekoorma peale. Ei ta hakanud kellelegi seletama, miks ei taha enam süüa kirikupõldudel, heal mineraalmaal kasvanud ja pastori enda õnnistatud puhast leiba, vaid läheb oma perega sajandeid seisnud põlatud maale "turvast sööma". Võib-olla ulatusid selle sündmuse juured juba õige kaugele, viimaseks tõukejõuks aga osutus — vanadekodu kapsamaalapp. (et) |
