|
so:text
|
Lamasin murul lohus leetpõõsaste all. Need olid täies õieehtes, üleni kevadpäikesest väljameelitatud kuldsetes lõhnavates leekides. Minu kõrval põlvitas nooruk. Ta oli ehk kaksteist aastat vana, räpane ja pulstunud juustega; kehakatteks mingist karedast pruunist riidest ürp; tema nahkadest jämedate pistetega kokkuõmmeldud mantel oli mitmest kohast katki rebitud. Ühes käes oli tal kaigas. Ma võinuks ilma lõhnatagi arvata, millega ta tegeleb, sest meie ümber krõmpsutas tema kitsekari leetpõõsaste värskeid rohelisi okkaid. (et) |
