|
so:text
|
Neil viimastel Tartu-aastatel sünnib otsustavaim murrang Koidula elus. Järsku jõuab ta oma isikliku elu näiliselt tasasest voolust, mis luuletaja sõnade järgi oli "nagu jõgi aasade vahel, madal, ühetooniline", avamerele, kus ootamatud tormid paiskavad ühest ohust teise. Need aastad sisaldavad luuletaja tõelise eludraama, kirjatud välistest sündmustest ja sisevõitlustest. Ühel pool siis — suur välisreis, kaks reisi Kroonlinna, kihlus, pruudipõlv, pulmad, lahkumine kodumaalt; teisel pool — üürike armuõnn, langemine pettumuse kuristikku, õnnemälestuste hajutamine; siis pikk, närvesööv kihlusaeg, milles Lydia oma tugeva "mõistusliku refleksiooni" toel jõuab uue harmoonilise tundeni, milles aga kulub kogu ta elujõud ja tervis võitlusele naisesüdame ja oma kutsumuse vahel. "), lk 193 (et) |
