|
so:text
|
Sellase madala enesehinnangu kutsub esile ka see kasvataja, kes seab lapsele suuri nõudmisi, või kes teda õhutada püüab suurte eeskujudega. Juba see on vale, et kasvataja lapse eest püüab lapsele leida elusihti ja neid temale määrata. Lapse isik nõuab sama austamist kui täiskasvanu oma. Kõige pealt on lapse oma asi kujundada oma elustiili ja elueesmärki. Keegi ei saa seda tähtsamat ülesannet lapse eest ära teha. Iga sellelaadiline kasvataja katse ebaõnnestub paratamatult. Ta võib aga tihti lapsele mõjuda eitavalt, masendavalt. Lapsele võib paista tema seisukohast vaadatuna ja tema praeguseid võimeid arvesse võttes, tema praeguse arenemise ulatuse juures see eesmärk, kuhu teda juhtida tahetakse, liig raskena ja kättesaamatuna. Laps saab mulje, et tema lähemad ja tema ümbrus temalt nõuab vägitegu. Hingeline surve ja pinevus, mis selle tagajärjel lapse hinges tekib, teeb ta teguvõimetuks. Ta kaotab lootuse saavutada talle pealesunnitud ideaali, ühtaegu hakkab ta end pidama üldse kõlbmatuks ja väärtusetuks. Võimalik, et just sellega on seletatav kuulsate inimeste nii mõnedki nõrgad ja andetud järeltulejad. (et) |
