|
so:text
|
Maja vabises ja oli haige, aga ta ei teadnud seda, sest oli aastate eest ise haigeks jäänud. Iga kord, kui ta rongilt maha astus ja Rohelise tänava otsas seisis, hakkas maja teda enese poole tõmbama. Ta ei võinud vanduda, et see rahusadam oli, "palsam vaevatud hingele", kuid ta tundis ust avades alati, et on koju jõudnud. Et need leitsakulised ja päikesetolmused toad ammu väljavahetamist nõudvate kušettide, kulunud laudade ja toolidega on talle sõbralikud nagu vanad hobusekronud, kes on jõudnud näritud sõimedega, kuid noorust tähistavaisse latreisse. (et) |
