|
so:text
|
Kui autor kirjutab oma näitemängus ette "rahva", siis näeb ta vaimusilmas tervet hulka tüsedaid, turjakaid, laiade õlgade, jämeda kaela ja võimsa häälega indiviide vanemate ja nooremate hulgast, nagu üks "rahvas" tõenäoliselt on; pärast on ta kibedasti pettunud, kui näeb laval õblukeste õlgade, kukehäälega ja enam-vähem väsinud kõõluskite padikonda, kellel pole mingil määral rahvale omast kehalist tüsedust ja eluskaalu. Need on muide gümnaasiumiõpilased, viis krooni õhtu pealt; viie krooni eest ei saa inimene olla tüse, laiade õlgade ega punetava näoga. Kuna lavastaja neile kulisside vahelt sisistab: "Kuradi ahvid, liikuge terake!", siis nad liiguvad terakese, õõtsudes ja üksteist nügides ning üritavad tekitada muljet, nagu oleksid nad elusad. (et) |
