|
so:text
|
Ta meenutas, kuidas ta ise ema ja Mariga turul oli käinud, tihti talvel, kui kalad olid jäätanud känkrad, nii et ei saanud aru, kas nad olid värsked või ei. Mari ees, põll palitu või suurrättide peale seotud, nii et paelad selja taga hädavaevu kinni andsid. Ja muidugi korv käes. Siis paar sammu tagapool tema ja ema käsikäes. Tollal polnud sõdadest ja koledustest aimugi, kõik oli korras ja õige. Ja ta mäletas, kuidas ta oli saanud aastavahetuse inventuuri ajal isa poes mässata. Kikivarvule tõustes oli ta riiuleilt ühe sahtli teise järel sülle upitanud ja letile kandnud. Ta mäletas nende erinevaid lõhnugi. Ja ta oli lugenud haake ja traadikabasid ja mutreid ja öelnud isale, kes need raamatusse kandis. Pood oli olnud tollal väike ja isa kõhn ning kitsi, kuid alati valmis kummarduma ja tema kingapaelu siduma. Ja ema oli olnud alati rõõmus ja naeruline. (et) |
