|
so:text
|
Ühel suvepäeval Taanis oli ta äkitselt tundnud, et on oma mehesse tohutult kiindunud. See oli olnud nagu elumõtte leidmine. Ja sellest oli saanud mehe ja tema elu teostumine ning mõte, vaatamata paljudele katsumustele. Koos sõitsid nad Venemaale. "Me hakkame elama suurel ja vabal maal!" oli mees kuulutanud. Eriti suurteks ja vabadeks ei kujunenud olud neile esimestel aastatel sugugi mitte. Vaesus ning paljud hädad kammitsesid neid. Aga mees ületas kõik raskused, ta sammus võidult võidule, ja kui nad lõpuks Eestisse elama asusid, olid nad heal järjel. Viis last oli ta mehele sünnitanud, kuid vaevalt hakkasid lapsed kaela kandma, kui algas Maailmasõda. Sellele ajale ei tahtnud proua Teil mõtelda, ka mitte revolutsioonile, mis sõjale järgnes ja kõik pahupidi pööras. Mees kaotas ametikoha ja palju raha. Alles siis, kui Eestist sai iseseisev vabariik, võis ta asuda uut elu üles ehitama. (et) |
