|
so:text
|
Asusin elama templi taha, kus sai kergesti almust paluda ja kus oli võimalik mõne veeringu eest osta mu lugemis- ja kirjutusoskust. Ja varsti pidas külarahvas mind osaks oma tänavatest ja tulekollete suitsust, mustaks varjuks, kelle rüht püsis sirge, kuigi olin odavatest odavaim ja keegi küla meestest ei pääsenud kunagi minu kulunud rüü alla, kuigi nad seda kõvasti üritasid, sest ega see pole abielurikkumine, kui magatad varju, kui magatad musta varju, kui magatad lõunamaist säbruskarvalist naislooma. Aga Yemayat ei magata keegi, vähemalt vägisi mitte, ega jää talle pärast seda veel hing sisse. (et) |
