|
so:text
|
John saab kaotusest üle, ta kukub jalgadele nagu alati, ja kuigi ta praegu väidab, et ei ole huvitatud uuesti abiellumisest, oli Frank valmis kihla vedama, et partner on aasta pärast uuesti abielus. Muret tegi talle Grace, kes paistis oleval täiesti masendatud ja vapustatud, vahtis ainiti lilli altaril, Ta oli ilus tüdruk, õigemini, oleks olnud ilus, kui ta oleks seda endale lubanud. Ta oli seitsmeteistkümneaastane, pikk ja kõhn, tal olid graatsilised õlad ja pikad sihvakad käsivarred ning ilusad pikad jalad, peenike piht ia pringid rinnad. Aga ta peitis oma figuuri kotjatesse rõivastesse ja pikkadesse laiadesse sviitritesse, mida ta ostis Päästearmeest. John Adams polnud kaugeltki rikas mees, aga ta oleks jaksanud rütrele paremaid rõivaid osta, kui too oleks seda soovinud. Kuid erinevalt teistest temaealistest tüdrukutest ei tundnud Grace huvi riiete ega poiste vastu, ja katsus ennast pigem inetumana kui ilusamana näidata. Ta ei jumestanud end sugugi, kandis oma pikki vaskpunaseid juukseid sirgelt seljal ja peitis suured rukkilillesmised silmad pikkade, näole langevate salkude varju. Ta ei vaadanud kunagi kellelegi otse silma ega soovinud kellegagi vestlust alustada. Suurem jagu inimesi oli üllatatud sellest, kui ilus ta oli, kui nad talle otsa vaatasid; aga kui sa talle ekstra otsa ei vaadanud, siis ei märganud teda üldsegi. Tänagi kandis ta ema vana masendavalt sünget musta kleiti. See istus tal seljas nagu kott ja ta nägi välja kolmekümneaastane, kui ta seal isa kõrval seisis, juuksed kõvasti kuklasse krunni keeratud, nägu surmkahvatu. (et) |
