|
so:text
|
Mõni päev enne nõukogude punaarmee naasmist Tallinna põgenes 8-aastane Urve koos ema, vanaema ja aastase vennaga 1944 septembris taganeva Saksa armee poolt mahajäetud Eestist ühe viimase laevaga Poola, Danzigisse. Urve mäletas elu lõpuni saatuslikku tormist mereületust ja võimsat tunnet, kuidas ta seisis laevareelingu ääres ning nautis otsekui lendamise kergust, mida tekitas temast üle uhav tormituul ning soolane merevesi. Urve armastas merd. Ehkki ta koges lapsena sõjakoledusi ja inimeste kannatusi, kirjeldas ta oma sügistormist ülemere põgenemist pigem kui vabastavat kogemust. (et) |
