|
so:text
|
Sügisel, kui maapind on tahe ja ainult teele langenud puuleht sahiseb, milline õndsus on siis sõita, aina sõita, isegi kui sa rappud kalessis, just nagu tuulataks sind sõelal, või kui selg pikkvankril külg ees istumisest valutab. Kuid see-eest voolab õhk kopsudesse, sa nagu astuksid sellesse justkui suvel jõkke suplema, — ja tolles õhus on koos terve maailm, kogu loodus talvesse suikumise künnisel! Jahe ja kuiv, lehtedest lage, läbi raagus okste silmaga kaugele nähtav õhuruum; ergutav tuul, mis torgib otsekui nõeltega — need on sügist ründava talvise aja külmajoakesed — ja sealsamas juba tõelised nõelad, ainsana rohelised okaspuud, mis siin-seal poetavad mööda tüve alla veniva vaigupisara, ja kuidas nad küll lõhnavad puhtas õhus, need okasnõelad, just nagu oleks maa mahl ja veri nüüd ainuüksi nendes. Puutüvede vahel aga — kui palju kordi oli Ilja Nikolajevitš oma sõitudel seda näinud — vilguvad naiste kirjud pihtseelikud ja kõlavad huiked, seal on seenelised või palukakorjajad. Ja veel kordagi polnud Ilja Nikolajevitš suutnud naeratust tagasi hoida, kui üle tee sööstis pulstunud jänes või kuskil seal puude ladvus sähvatas nagu pruunjaspunane välk oravakese joonistatud hetkeline look. (et) |
