|
so:text
|
Öö vastu kahekümne esimest juunit tuhande üheksasaja neljakümne esimesel aastal vilkus üle Eestimaa igakevadise lämbe helinaga. Oi, kuidas kukkusid N. maakonna Hargula valla Suraküla kõivistikkudes käod! Lätimaa piirini ja sealtki veel edasi ulatuv laas lausa rõkatas vaikuse vaheta ühest kuugahtusest teise. Rukkipõllud lõhnasid, kased jaotasid oma värskendavat hõngu kõigile ja kõikjale. Punane loojangulõke ei kustunudki taevarannalt. See ujus loodest tõusmesse nagu üürike õnneennustus. Piimane mets kasvatas juurt ja oksa, et kui leheminekuajad tulevad, ja nad ei jää tulemata, siis jõuab mühiseda ja painduda, tüvelt kangutamist kartmata. (et) |
